Kiiksuga vastlakuklid
Käesoleval aastal mõtlesin lähenevale vastlapäeva peale üsna varakult, aga veebruarikuu tiheda tähtpäevade hooaja tõttu jäi retseptiarendus viimasele hetkele. Katsetasin erinevate jahusegudega erinevaid retsepte pärmiga ja ilma, millest enamus maitsesid ülihästi, kuid tulemuseks oli kõva “käkk”. Seega otsustasin peamiselt keskenduda pehme tekstuuri saavutamisele. Protsess võttis oma aja, kuid lõpuks paotas eesmärk ust – käesoleva aasta vastlakukkel oli leitud. Jätkan endiselt retsepti korrigeerimist, kuid enne lasen kukli teemalistel mõtetel settida ja naudin olemasolevat 🙂
Kuklid on mõnevõrra teistsugused kui need seest valget värvi ja pealt kuldkollased, millega me kõik nii-öelda harjunud oleme. Täpsemalt öeldes, sisemine värvus kaldub kollaka-helepruuni sepiku poole, pealmine osa on kuldpruun ja maitse on kindlasti rikkalikum kui nisujahust pärmikuklil. Tekstuur on pehme nii toatemperatuuril kui külmikust võttes, hoiustades nii õhukindlas karbis kui “lageda taeva all”. Kiiksuga kukliteks saab nimetada neid veel koostisosade tõttu, mille hulka kuuluvad linaseemne muna ja psüllium. Kohe selgitan.
Eestlaste vastlakommetest on üheks iseloomulikumaks liulaskmine, millega taotleti head linakasvu. Siinkohal kasutangi linaseemneid, saavutamaks ajalooliselt odrakaraski ja leivaküpsetamise traditsioonile lähedasem vastlakuklite versioon.
Linaseemnete suure kiudainete sisalduse tõttu saab neid kasutada vedelike sidujana. Vedelikega kokku puutudes kiudained paisuvad, ja linaseemnetel on lisaomadus moodustada ümbritsevast vedelikust limataoline mass. Jahvatatud linaseemnetele vett lisades ja peale mõneminutilist ooteaega tekibki kokkunakkuv mass (kokandusmaailmas tuntud kui linaseemne muna), mida kasutada küpsetise kõikide koostisosade sidumiseks. Peale toidu valmistamise hõlbustamise on pisikestel imeseemnetel tervisele palju kasulikke omadusi, nagu näiteks limaainete põletikke vähendav toime ja mürgiste ainete imendumist takistav toime soolestikus. Kui lina nimetust on vahest kõik kuulnud, siis psüllium võib osutuda tuntuks vaid vähestele.
Psüllium kõlab küll nagu eriti ohtlik keemiline element Mendelejevi tabelist, kuid selle all mõistetakse india teelehe seemnete kliisid; ehk siis, tegemist on kõigest loodusliku kiudainega 🙂 Nagu linaseemned, parandab psülliumgi soolte tervist ning vähendab kolesterooli taset. Veega kokku puutudes see samuti paisub ja pakseneb, mis on just gluteenivabade küpsetiste valmistamisel heaks siduvaineks. Psülliumi nimetus on ehk võõras, kuid Eestiski kasvab teelehtede sugukonda kuuluv suur teeleht. Kõrvalmärkena olgu mainitud, et pole meil kasvavat, rahvameditsiinis kasutatavat teelehte ja selle seemneid püüdnud kuivatada toidu valmistamise eesmärgil 🙂
Vaadates aga koostisosade nimekirja, siis ei leia sealt õli, rafineeritud suhkruid ja gluteeni (rääkimata munast ja piimast). Justkui peaaegu mitte millestki tehtud kuklid, ent samas nii maitseküllased!
- 2 linaseemne muna *
- 50 g mandlijahu
- 50 g riisijahu
- 60 g kaerajahu
- 2 - 3 spl maisitärklist
- 30 g psülliumi
- ¼ tl meresoola
- ¼ tl vanillipulbrit
- 3 tl küpsetuspulbrit
- 3 tl õunaäädikat
- 3 tl agaavisiirupit
- 210 ml vett
- Eelsoojenda ahi 190 ºC.
- Aseta ahjuplaadi peale küpsetuspaber või silikoonalus.
- Valmista väikesesse kaussi linaseemne munad.
- Mõõda psüllium ja jahvata peeneks, näiteks kohviveskis.
- Võta kauss linaseemne munadega ja vala sinna pool vee kogusest ning vahusta käsimikseriga paar minutit. Aseta kauss kõrvale.
- Võta suur kauss, mõõda sinna kõik kuivained, sega vispliga. Moodusta keskele väike sügavik ja lisa ülejäänud vesi, linaseemne munad, õunaäädikas, agaavisiirup. Sega suurema lusikaga ühtlase massi moodustumiseni, vajadusel lisa kuni paar supilusikatäit vett.
- Vormi kuklid ja aseta ahjuplaadile (kui tainas hakkab näppude külge, kasta käed korraks vette).
- Küpseta 15 minutit ± mõni minut. Pealmine kiht muutub üsna kiiresti pruunikaks, kuid kõrbemisohtu ei teki ja sisemist osa see ei mõjuta. Küpsemisaeg sõltub kuklite suurusest (minul valmib antud kogusest 5 väiksemat kuklit).
Enne pealmise osa lahtilõikamist ja vahukoore lisamist lase neil täielikult jahtuda.
Taimse vahukoore valmistamiseks on mitmeid variante. Minule maitseb kõige enam täisrasvase kookospiima tahke osa vahustamisel tekkinud vahukoor, milles säilib õrn kookosemaitse, mis mulle väga maitseb. Kui on aga soov kasutada spetsiaalset taimset koort, siis poodide valikus leidub mitmeid variante: SoyaToo tooted sojavahukoor, riisivahukoor, kookosvahukoor, Planti toode kaerakoor. Leidub isegi pihustatavaid vahukooresid nagu näiteks see soja baasil või taas SoyaToo omad, nagu siin leheküljel näha.
Maitsesta vahukoor vanilli- ja heleda suhkruga, vastavalt oma maitsele. Ja pea meeles, et enne vahustamist peaks vahukoor, olenemata variandist, üleöö külmkapis seisma! Lisa kukli mütsi alla ka hapukat moosi – mina kasutasin kodukootud mustsõstra-vaarika moosi.
Kasutatud tooted:
- linaseemned: Take 1
- mandlijahu: Sallinen
- gluteenivaba kaerajahu: Provena
- riisijahu: Veski Mati
- maisitärklis: Ruf
- psüllium: mahetoodang / Loitsukellerist
- Bourbon’i vanillipulber: Rapunzel
- küpsetuspulber: Pural
- õunaäädikas: Byodo
- agaavisiirup: Ekoplaza
Kui psülliumi ei ole, kas võib linaseemne muna selle asemel rohkem panna? Elame maal ja psülliumi pole hetkel kusgilt võtta.
Tere Ege! Mul on hea meel, et küsisid, sest täna hommikul valmis tänu sellele minu köögis midagi väga maitsvat. Katsetasin ilma psülliumita kukleid. Linaseemnete kogusele lisasin algse psülliumi koguse jagu seemneid, ehk siis kokku 42 g ehk umbes 6 spl linaseemneid – jahvatasin need ja lisasin umbes 14 ml ehk 15 spl vett – jätsin seisma.
Mõõtsin kuivained kaussi nii nagu retseptis, kuid peale linaseemnesegu vahustamist poole koguse veega koos teiste vedelike lisades jäi mass ülivedel; seega lisasin kuivaineid juurde.
Kuivainete terviklik loend:
50 g mandlijahu, 50 g riisijahu, 87 g kaerajahu, 4 spl maisitärklist, 1/4 tl soola, 1/4 tl vanillipulbrit, 3 1/2 tl küpsetuspulbrit.
Vedelaineid (peale linaseemne munamassi);
140 ml vett, 3 spl agaavisiirupit, 3 tl õunaäädikat.
Valmistusprotsess sama – kuid – psülliumi puudumisel jäi mass pigem pannkoogitaigna sarnane, seetõttu kasutasin (kergelt kookosõliga määritud) muffinivormi – see toimis imeliselt!
Ja maitse jäi ka ülihea (ma polen lihtsate maitsete eelistaja) ja tekstuur ülipehme.
Pildi püüan facebooki “Jah, see on vegan!” kommuuni postitada.
Aitäh veelkord inspireeriva küsimuse eest!
Suured tänud 😀 Läheb tegemiseks 😀