Suvi Lannussaarel #1
Käesoleval suvel, juuni- ja juulikuus, käisin maakodus päris mitmel korral. Igal korral kerkisid esile erinevad põhitegevused, mis pakkusid palju rõõmu. Mitte et suvekuud juba möödas oleksid, aga etteruttavalt tahan mainida – üks väga mõnus suvi oli! Jäädvustasin ühtkomateist ka fotoaparaatide mälukaartidele, millest jagan vaid üksikuid kaadreid. Lisaks on mõned pildid üles võetud seebikarbi ja mobiiltelefoniga, mis ei vasta kvaliteedi standarditele, kuid edastavad edukalt siiski meeleolu.
Niisiis 🙂 Juunikuus sai paljude sugulaste kohalolekul maha peetud Vanaema 80. juubelipidu. Pildid ja paar sõna olen eelnevalt jäädvustanud siia. Sellele järgneva jaanipäevanädala, erakordselt palava perioodi, sain veeta maakodus. Rohisin peamiselt metsroosi hekki, mis kujunes orgaaniliselt võitluseks aastatega tugevaks võrgustikuks kasvanud nõgeste juurtega!
Kohati said jämedad ja kõvasti maa külge kinnitunud juured minust võitu, sest minu jõud neile peale ei hakanud 🙂 “Võitlus” toimus ka roosiokaste ja minu vahel, kuid see seisnes pigem minu püüdluses neist distantsi hoida. Aeg-ajalt kaotasin selle mõõduvõtmise, kuna poolteist kuud hiljemgi on mõni okkapoiss minu naha alla koha sisse seadnud. Jaanipäeval tegime aga pere keskel lõket, sõime maasikaid ja muud head looduse poolt pakutavat. Enne lõkkeõhtut kogusid isa ja PäQ lõkkematerjali lagunenud laudahoonest. Lõkke üleval hoidmise pärast polnud meil muret tarvis tunda, kuna see on PäQ meelistegevus.
Lisaks sai tollel nädalal sellel hooajal esimest korda Pühajärves ujumas käidud, kokku suisa seitsemel korral. Pühajärve väike rand ehk siis SPA-poolne rand on siiamaani minu lemmikuks ujumiskohaks ja maal olles ainuvalikuks. Seal saab muru peal peesitada, on vähem rahvast ja vesi puhtam kui suures rannas. Juulikuus käisin samuti seal tihti ujumas, kaasa arvatud tugevama tuule ja lühikese vihmahooga, mis hirmutas ranna inimestest pooltühjaks. Vahva on hulpida vee peal ja vaadata taevas tiirlevaid pääsukesi, soovitan kõigile!
Rannajoone ja peesitusala vahelt jookseb läbi kergliiklustee, mida mööda on võimalik liikuda ümber järve. See tee on minu vaieldamatu lemmik aktiivse liikumise trajektoor! Kui juhtun kepikõndima (või varem joostes) Tallinnas või mujal Eestis, siis iga kord tekib peas väike võrdlusmoment Pühajärve marsruudiga – selle mitmekesine maastik ja värske õhk pole igas kandis iseenesest mõistetavad omadused. Näiteks suve alguses Kehras ja Tartus kepikõnni algkoolitust läbi viies soovisin muude tehnikate hulgas osalejatele tutvustada mäenõlvast üles- ja allatulekut. Kehras olime grupiga metsarajal ja Tartus Annelinna kandis. Lühidalt öeldes me ei leidnudki rajal olles ühtegi maastikuvormi, mida nimetada, kas või, künkaks 🙂 Sellistes olukordades tuleb olla loov ja kasutada olemasolevat – linnaruumis kunstlikult tekitatud kraavipervede kallakuid. Just. Pühajärve piirkond on seevastu rikas erinevate pinnavormide poolest, mis muudab liikumise huvitavaks ja võimaldab omakorda arendada erinevaid liikumistehnikaid. Olgu tegemist järve ümbruse või küla kandiga, Aedlinna piirkonna või Otepää linnaga – vastavalt hetkeseisule leian alati sobiva kandi. Paaril korral õnnestuski nautida ümber järve kulgevat loodust, mis on lihtsalt super!
Teisel pikemalt maal oldud korral võtsin ette mustsõstarde põõsaste umbrohust rohimise ja okste üles sidumise. See võttis aega oma 5 päeva, millele lisandus okste toestamise päev (viimases oli PäQ mulle abiks). Põõsastega tegelemiseks oli viimane aeg, sest marjad polnud veel söömisvalmis ja ei kukkunud massiliselt okste küljest lahti. Et aga naatide ja nõgeste juurtele vaheldust leida, otsustasin – see võib kõlada natuke imelikuna – tigusid loendada. Ei soovinud neid tahtlikult “kahjustada”, seega tsustasin visata nad meetrite kaugusele kuuseheki taha (osad lendasid siiski heki sisse), samal ajal loendades. Viie põõsa peale sain kokku 62 + 52 + 127 + 136 + 93 = 470 tigu.
Maal saavad enamasti erinevad aiasaadused erinevatel aegadel valmis, kuid rabarbereid on võimalik noppida hea mitu kuud. Ka mustikapõõsaste kõrval asuv rabarberiasundus sai mitmel korral korrastatud ja toestatud. Lisaks pakkus varte ümber varem varjatud olnud muld rõõmu lindudele, keda nägin mitmel korral mullavanne võtmas ning kass Kaisule, kes kasutas ala praktilisemalt – “asjaajamiseks”. Mina hoolin mullast seevastu vaid esteetilisest vaatevinklist lähtudes 🙂 ja vaimustusin suuresti rabarberivartest. Suisa nii palju, et lühikese aja jooksul valmis viis rabarberikooki. Teatavasti pole ma kuigi osav retseptide järgija, mistõttu sai kokku segatud igal korral erinev kook. Olin väga üllatunud, sest kõik peale ühe (mille tarbeks mul tol hetkel polnud küpsetuspulbrit, pluss panin eksikombel liiga vähe õli ja suhkrut) jäid ⇒väga⇐ õhulised ja pehmed. Täpsemad juhised kirjutan lähiajal üles eraldi postitusse.
Olles juba toidu teemadel, siis suve jätkudes valmisid üksteise järel mitmed aiasaadused. Nii juhtuski, et igaks lõunasöögiks võtsin kausi kaenlasse ja seadsin sammud aeda ja/või kasvuhoonesse. Tulemuseks segasin kokku imemaitsva salatimiksi rohelisest salatist, murulaugust, tillist, basiilikust, kurgist ja hiljem valminud tomatist. Poes leiduvast kraamist lisasin kooritud kanepiseemneid, maitsepärmihelbeid ja poole kuni terve avokaado. Lisandiks vastavalt eelistustele kas tatar, maisimakaronid või kartul. Segasin kõik koostisosad kahvliga hoolega kokku ning tulemuseks oli kreemine, maitsetest ja vitamiinidest tulvil lõunasöök.
Kel huvi lugeda, siis selgitan väheke, miks lisan oma toidusedelisse eelnevalt nimetatud poesaadused? Olen mõne aastaga teadlikult rohkem panustanud täistaimetoitluse telgitagustesse ja uurinud laiemalt keha toimimist ühtse tervikuna, seda nii anatoomilisest, meditsiinilisest kui psühholoogilisest aspektist lähtudes. Lühidalt, kanepiseemned on super proteiiniallikas, sisaldades suisa ligi 50% ulatuses kõrgväärtuslikku proteiini, milles leidub kõiki 21 teadaolevat aminohapet. Veel infoks, et 65% kanepiseemnetes leiduvast valgust moodustab edestiin, mis sarnaneb inimese vereplasmas leiduva globuliiniga. Rohkem informatsiooni leiad kanepiseemnete kohta näiteks siit. Mina ostsin alguses seemneid mahepoest, kuid leidsin (vist Tartu?) Selverist ka odavama versiooni firmalt NäksNäks. Maitsepärmihelbed on seevastu ülim allikas B-grupi vitamiinide (sealhulgas foolhappe) ja tsingi saamiseks, mis panevad aluse valkude sünteesile ja kontrollivad seeläbi uute rakkude kujunemist ja kasvamist. Kes veel pole kuulnud, siis tegemist pole sama pärmiga, mida kasutatakse küpsetiste kerkima saamiseks, vaid 100% inaktiveeritud kuivpärmiga helveste kujul. Ostan hulgi otse tootjalt, Eesti firmalt nimega Bon Soya. Enne kui väga pika promojutu maha pean, soovitan huvi korral lisaomaduste kohta lugeda hoopis siit. Ja lõpuks avokaado! Avokaado mu arm 🙂 Olen alati avokaado fänn olnud ja seda pelgalt maitse pärast, mitte arvestades selle rikkalikku kooslust E-vitamiinist (mis kaitseb nahka), antioksüdantidest (mis aitavad ennetada vabu radikaale), luteiinist (mis kaitseb silmi kae eest), oleiinhappest (mis on hea südame tervisele), foolhappest, kiudainetest ja… nimekiri võib jätkuda. Tahan siinkohal veel mainida, et oleiinhapet ehk omega-9 leidub ka oliiviõlis ning loomses rasvas nagu seapekk ja veiserasv, aga need viimased ei tule minu puhul kõne allagi ning spetseiaalselt sööma ei kutsu oletavasti paljusid. Kui huvitab, siis ühes rahvaväljaandes on lihtsas keeles kajastatud avokaado kasulikke aspekte – loe siit.
Uuhhh! Satun köögi- ja puuviljadest rääkides alati nii põnevile ja keeruline on lühidalt oma põnevust väljendada! Küll aga õnnestub mul jagada (üsna?) lühidalt kohtumist metskitsede perega. Ühel õhtul tegin oma toas magamaminekueelseid protseduure; üheks selleks on kape puhastusvee aknast õue valamine. Nii kui vesi puudutas maad, hüppas Laari õunapuu alt välja sihvakas kits, mulle ehmunult otsa vaadates. Pean mainima, et mina olin sama palju jahmunud! Nii me vaatasimegi tõtt oma hea mitu sekundit. Seejärel hakkas ta häälitsema, täpsemalt öeldes, huilgama ja liikus õunapuu taha. Lootuses teda veel näha jäin aknale vaatama. Sama kits liikuski tagasi nähtavale, järel kõndisid kaks väikest kitsetalle. Ja mõne hetke pärast ilmus lagedale papakits, püsides soliidses kauguses. Emakits tegeles ümbruse patrullimisega, talled kepslesid niisama ringi ja jõid aeg-ajalt emapiima, isakits tegeles nii muuseas noore õunapuu pusklemisega. Metsloomade nägemine tekitab minus eleva, elava tunde. Seda jätkus mul vähemalt 10 minutiks ja uni pidi omakorda järjekorras seisma. Kuna fotoaparaat ja seebikas olid allkorrusel, siis tegin vaid ühe uduse klõpsu mobiiliga. Järgmisel õhtul oli PäQ ka maakodus, tal õnnestus neid kaugema põllu peal näha.
Jaaaa muidugi ei saa mööda selle aasta vaieldamatust Lannussaare suvehitist – kassipoegadest 🙂 Blogis kirjutasin juba nende leidmisest (kui on huvi, vaata siia). Maal olles oli nende eest hoolitsemine ja nendega mängimine igapäevane tegevus. Vahva oli jälgida, mida uut nad päev-päevalt õppinud olid ja kuidas nad inimese läheduses aina julgemaks muutusid. Vahel möödus nendega mängides 50 minutit nagu niuhti. Lisaks ei saa mainimata jätta, et kassikesed kasvavad oma 100 km/h 🙂 Kui vahepeal sai Tallinnas oldud, siis nendega taaskohtumisel ei suutnud oma silmi uskuda, kui palju suuremad nad olid. Isegi Traatjalg Rästa paisub ja rühib kõrguste poole, mida on vaid lust olnud jälgida. Nüüd hiljuti kolis terve kassipere laudahoonesse, hõlmates tänaseks päevaks suisa lauda lakapealse. Seal on neil palju avastada ja hea mängumaa ning mis samuti tähtis, nii on nad Kaisust natuke eemal.
⇒⇒Paraku otsivad kaks kassipoega koos inimsõbraliku mammakassiga endiselt uut kodu. ⇐⇐
Peale kasside käisin aeg-ajalt aias veel teiste väikeloomade ja taimede fotojahil; sellekohaseid pilte jagan järgmisel korral.
Seniks – püsigem hetkes ja – hinnakem olemasolevat ♥
