healthy gluten-free vegan cooking and lifestyle

Taani autoreis * Osa 3 * Oleme Taanis #2

Taani autoreis * Osa 3 * Oleme Taanis #2

Nagu eelnevas postitused öeldud, ei viinud meie seiklus seekord Kopenhaagenist kaugemale. Käesolevaga kajastan teist seikluspäeva, ehk peamiselt – lapsehoidmisel abiks olemist, uutmoodi toiduelamust, Rundetaarn’i külastust ja perekeskse õhtusöögi maitseelamust.

Päeva alguses mõtlesime PäQga minna eelmise hommikuga võrreldes varem Kerda juurde, siis saab varem linna peale minna ja varem õhtu lõpetatud. Mis seal salata, esimene täispäev Kopenhaagenis oli ääretult vahva, kuid samas natuke väsitav. Plaanitud – tehtud – jõudsime Kerda juurde enne kella 10.

08_EOS_reis_I (357) Säde

Ketu juures ootas meid taas väike nohisev konnake, kelle sain kohe enda kantseldada ja sööta. Millegipärast mul väga kohmetut tunnet ei tekkinudki ja kartust, et võin äkki midagi valesti teha. Kohanesin mõne hetke, siis tundus Säde ka rahul olevat. Kerda sai samal ajal teises toas ringi askeldada ning viia pesu alumisele korrusele pesemasinasse. Peale söögi andmist panin ta õla peale, mille tulemuseks ootasin ilusat suurt krooksu. Õnneks ei lasknud see kaua oodata ja Säde sai vaevast lahti 🙂 Tundus, et uni tikkus tal samuti silma, mis nakatas mindki. Hetkeks, mil Kerda tagasi tuppa jõudis, oli Sädel juba Une-Kati külas. Tunne, mil keegi uinub tänu sinule, on midagi erilist ning arvan, et parem ei proovigi seda sõnadega edasi anda. Üks käsi jäi mul tita uinumise hetkel tema selja peale ja kui tahtsin seda kauemaks ära võtta, siis hakati läbi une nihelema. Ei jäänudki muud üle, kui olla samas asendis nii kauaks kui tarvis. Sädel oli kell 13 vaja kodust väljas olla, mistõttu olime mingil hetkel sunnitud mõtlema tema liigutamise peale. Nagu selgus, ei ärgatud ka turvatooli panemise hetkel, uni oli niivõrd sügav ja rahulik, ning seda isegi autosõidu ajal. Olin ise päris kangeks jäänud, kuid tõdesin hiljem, et minulegi tuli enne linna peale minekut väike pikali olek kasuks. Värskem oli olla. Kell oli juba nõnda palju, et tuli otse lõunat sööma minna. Ja kõhud ütlesid, et kiiremas korras 🙂

DSC_0397 Mina Sädet söötmas

08_EOS_reis_I (363) Meie Säde juures

08_EOS_reis_I (364) Säde magamas minu peale

08_EOS_reis_I (369) Säde magamas minu peal

Lõunatamise koha olin jällegi varem välja otsinud, mille sarnast Eestis ei leidu. 42Raw – tegemist on modernse lähenemisega kohvik-restoraniga täistaimsele köögile. Sotsiaalmeedia piltidel kohtan üha enam sarnast toidu presenteerimise kontseptsiooni, kuid ise polnud varem oma silmaga näinud. Koht oli rahvast puupüsti täis, aga saime siiski head istekohad, kus oli mõnus aeg maha võtta nii toidu nautimiseks kui ka linnamelu jälgimiseks. Rahuldavate piltide tegemise jätsin tahaplaanile, sest kõhud nõudsid oma ja vahel on hea lihtsalt – olla. Istusime selle pildi (vajuta siia) vasakul aknaaluses nurgas. Toidud olid minu jaoks ülimaitsvad, maalähedase alatooniga, sest seal kasutatakse vaid orgaanilist ja vähetöödeldud toorainet. Portsjonid olid pigem väikesed; seda enam tuli võtta aega ja nautida protsessi. Kusjuures, magusroad toodi lauda enne teisi. Maitsesime burgerit, mille sarnasega me varem kokku polnud puutunud, salateid, kahte erinevat pitsat, bataadi friikaid, maailma parimat kookose-vaarika toorkooki ja spirulina palli. Kõige eredama mälestuse jättis vaarika-kookose toorkook – selle kreemine tekstuur mõjus samaaegselt nii rikkalikult magusalt, ent nii õrna ja värskendavana. Lihtsalt super! Burger oli samuti meeldejääv. Maguskartuli friikad, need mõned üksikud, mida omavahel jagasime, ei jätnud nii kustumatut muljet kui Tallinna Blissi majas pakutavad, kuid olid siiski nauditavad. Bataadiga ei saa lihtsalt mööda panna 😉 Kõhud said parajalt täis, nii et järgmiseks oli mõttes üles otsida Round Tower.

Ahjaa, natuke harivat infot ka. Kui keegi mõtles toidukoha 42Raw nime valiku peale, siis see tuleneb järgnevast: tooraine kõige kasulikumad omadused säilivad siis, kui seda ei kuumtöödelda üle 42 kraadi. Minu arvates päris leidlik valik, sest enamus nende menüüst koosnebki toortoidust.

08_Mobiil_reis (94) 42Raw

08_Mobiil_reis (96) 42Raw

08_Mobiil_reis (101) 42Raw

08_Mobiil_reis (103) 42Raw

08_EOS_reis_I (381) 42Raw

08_Mobiil_reis (105) 42Raw

08_Mobiil_reis (106) 42Raw

Rääkides aga Ümartornist, kuhu järgmisena läksime, siis mäletasin seda oma esimesest 6-aastatagusest Kopenhaageni külastusest ning soovisin sel korral seda kindlasti PäQga külastada. Peale lõunasööki olime seadnud sammud nii-öelda suvaliselt mööda üht rahvarohket tänavat, mille lõpus kiikas meile vastu Rundetårn. Enne õigest uksest sisse astumist juhtusime sisenema üliõpilaste kirikusse (Trinitatise kirik), mis kuulub koos torniga 17. sajandil valminud kolmeosalise teaduskompleksi hulka. Torni tipust avanes suurepärane vaade linnale, kusjuures Öresundi sild, mida mööda sõitsime Rootsist Taani, oli samuti nähtaval. Näituseruumis, suveniiride seas, leidsime üle 2000 Taani krooni maksvad ehted, mis on valmistatud ei millestki muust kui kommipaberist, täpsemalt öeldes, Ferrero Rocher’i kuldsest paberist. Guugeldasin ja leidsin suure hulga ehteid, mis on just selle kommi ümbrisest tehtud. Kes oleks arvanud! Mina mitte 🙂 Igatahes, kõrgustest alla poole kõndides nägime üht järjekorda – torni südamikus oli imepisike pime klaaspõrandaga “koht”, kuhu soovisid paljud hetkeks sisse astuda. Pean tunnistama, et ei saanud selle võlust aru, kuid käisime meiegi seal ära.

08_EOS_reis_I (396) Üliõpilaste kirik

08_EOS_reis_I (389) Linn

08_EOS_reis_I (391) Linn

08_EOS_reis_I (401) Ümartorn

08_EOS_reis_I (403) Ümartorn

08_EOS_reis_I (408) Ümartorn

08_EOS_reis_I (419) Ümartorn

08_EOS_reis_I (423) Ümartorn

08_Mobiil_reis (107) Ümartorn

08_EOS_reis_I (437) Ümartorn

08_EOS_reis_I (447) Ümartorn

08_EOS_reis_I (453) Ümartorn

DSC_0402 Ümartorn

DSC_0408 Ümartorn

Järgmiseks püüdsime tänavatel läbi rahvamassi ratasteni sumbata – just “sumbata”, sest võisid kas või ainult tänava ääres seista, kuid inimesed su ümber kihasid ning alati oli oht saada “alla aetud” 🙂 Kummaliselt elavaks oli tänavapilt paari tunni jooksul muutunud. Kuna õhtule lähenev kellaaeg ei lubanud meil rohkem erilisi plaane samaks päevaks teha, siis võtsime suuna eelmisel päeval külastatud Magasin’i keskusesse. See oli peamiselt minu soov (hehe… nagu ilmselt paljud teiseid soovidki), sest tahtsin sealses toidupoes veel ringi uudistada. PäQ meeleheaks müüdi seal ehtsaid Taani traditsioonilisi võiküpsiseid. Pildimaterjali juurde ei tekitanud.

Mingil hetkel leidsin kesklinna virr-varri keskel juhuslikult ühe pisikese (Eesti mõistes) ökopoe, kuhu tormasin kiiruga sisse, sest meil polnud palju aega ja energiat rohkem ringi vaadata. Aga ainuüksi põgusalt seal olemise üle oli mul oi kui hea meel! Üks pool on tervislikkus, mis riiulitelt vastu vaatas, kuid teiseks oli seal poe pindalat arvestades väga suur tootevalik. Nii söödavat kui tarbekaupa. Nende veebiaaress peaks olema siin: Helsemin. Kunagi järgmisel korral Kopenhaagenit külastades tahaksin kindlasti sinna uuesti “sattuda”.

Rahulolevate ja rammestunutena sõitsime tuule kohisedes tagasi Hillerødgade poole, sest olime teistega eelnevalt kokku leppinud perekeskses õhtusöömingus. Kohale jõudes oli Sädel parasjagu käsil õhtune rituaal (kes teab, see teab, millest räägin 😉 ) ja päevane rahulolev pallike oli õhku haihtunud. Toiduvalik osutus Tai köögi (koht nimega Chaopraya) kasuks ning menüü kokkupanemine jäi miskipärast Kerda hooleks, kellel nagunii palju tegemisi. Kokku kogunes laua peale oma neli valikut (kui minu mälu ei peta). Mina sõin koos riisiga neist ühte, milleks oli Tom Yam kookospiimaga. Enne selle maitsmist uputasin riisi ikka korralikult pealtnäha süütu paksu kastme sisse. Peale esimest ampsu pidin aga otsad andma – vähe sellest, et suu lendas õhku, hakkas kaelas pitsitama 🙂 Päris naljakas kohe. Pisarate ohjamiseks haarasin kiiremas korras salvrätiku järele. Püüdsin vürtsikust leevendada küll leiva söömise, ketšupi ja riisi lisamisega, kuid miski ei tundunud toimivat. Kui teised ka seda maitsesid, siis tunnistasid, et tõepoolest, see on teistest roogadest isegi teravam! Kogemus missugune 🙂 Kerda ja Lars sõid laua ääres kordamööda, nii kuidas “õhtuste rituaalide” kõrvalt mahti oli, seepärast ka vähem pilte. Uute lapsevanematena kulub palju rohkem energiat, aega ja kannatlikkust kõige väiksemate tegevustegi läbiviimisekski. Suur kummardus Kerdale ja Larsile selle üle, kuidas nemad olukorraga toime tulevad.

08_eos_reis_i-459-ohtusook

08_eos_reis_i-461-kerda

08_eos_reis_i-462-lars-sadega

Järgmine hommik oli meie viimane Taanis, kolmas. Larsiga tuli juba peale õhtusööki kätt suruda (väike huumor), mis tekitas isegi väikese kahjutunde, sest need paar kohtumist olid põgusad. Õhtul Emdrupvej’le jõudes olime läbi nagu läti raha (kindlasti ei anna seda värskete lapsevanemate olukorraga võrrelda), mistõttu suurem kasimine tuli teha sõidupäeva hommikul. Sellest aga järgmises postituses ehk osas number 4.

Naer on võimas tervendaja

ja tegelikult pole naermiseks

vaja mitte ühtki põhjust peale

naermise enda

Sensa

Jaga postitustEmail this to someoneShare on FacebookTweet about this on TwitterPrint this pageShare on Google+Pin on PinterestShare on Yummly


1 thought on “Taani autoreis * Osa 3 * Oleme Taanis #2”

Mida arvad sellest retseptist :)