healthy gluten-free vegan cooking and lifestyle

Taani autoreis * Osa 4 * Tagasi Tallinna

Taani autoreis * Osa 4 * Tagasi Tallinna

Ja ongi käes, meie autoreisi viimane osa, pool päeva, Taanis. Mõtisklesime PäQga omakeskis, et nüüdseks on end sisse seatud ja tekkinud on teatud rütm ning alles nüüd võiks puhkus alata! Nagu päris puhkus. Esimene pool päevast aitaks Kerdat majapidamises ja teisel poolel seikleks ringi natuke rahulikuma tempoga kui sel reisil. Need toredad mõtted jäävad oma aega ootama. Mida poole päevaga peale hakkasime? Kuidas kulges tagasisõit Eestisse? Kohe kuuled 🙂 Lisaks saad silmata kahte videoüllitist.

08_eos_reis_i-477-sisalik

Päev algas enda kasimise ja “laagriplatsi” kokku pakkimise, kergema koristamisega. Saime kõigega üllatavalt kiiresti ühele poole ning Kerda juurde jõudsime hommikul kella 10 ringis. Nüüdseks oli Emdrupvej’ ja Hillerødgade’ vahet juba mitu korda sõidetud, kasutades Google Maps’i funktsiooni, kuid seekord saime ilma tehnoloogiata hakkama. Kerda leidis alles meie kohale jõudmisel hetke hommikust süüa, sest varasem aeg oli askeldamiste tähe all möödunud. Mina tegin samal ajal niisama toas olevatest elementidest pilte ja PäQ vististi luges miskit.

08_eos_reis_i-471-kerda-kodu08_eos_reis_i-479-kerda-pool08_eos_reis_i-476-kerda-pool08_eos_reis_i-486-kerda-pool

Uurisime Kerda käest praami kohta infot, mis ühendab Helsingør’i ja Helsingborg’i, sest tagasi otsustasime kulgeda lühemat marsruuti pidi. Eelmisel õhtul sattus PäQ rääkima Larsiga meie tagasi mineminest, kes andis meile mõtlemiseks head nõu. Arvestatavalt on praami kasutades teekond umbes 100 km lühem.  Kuna praami sõidugraafik on tihe, saime rahulikult enne võõrsil pesitsevatele kodustele “see you later alligator” soovimast Kerda töö juurest läbi käia. Pakkisimegi magava Säde kaasa ning asusime kahe autoga teele. Miks kahega? Sest aianduskeskus jäi meie edasise teekonnaga ühte ilmakaarde.

Grønne Hjem – ääretult tore koht! Kohale jõudes tekkis paugu pealt tunne, et siin on uudistamiseks lõpmata palju inspireerivat. Isegi PäQ ütles hiljem, et kui tavaliselt ei suuda ta aianduspoodides pikaks ajaks põnevat tegevust leida, siis selles poes oli tema silmadele ka kuhjaga huvitavat. Minu fotokaamera aku otsustas kohe alguses tühjaks saada, mistõttu valdava osa pilte plõksisin punase digiseebikaga. Vahest oli see isegi hea, sest peegelkaamera pildid on siiani peaaegu kõik liiga sinise varjundiga välja kukkunud. Nüüd püüdsime üksteise võidu meeles pidada, et aku pärast ikka kaasa saaks 🙂

Oste sai sooritatud päris mitmeid. Vähemalt alguses jäi selline mulje, sest käru tundus kuhjaga asju täis olevat – aga võta näpust – enamus käru mahust moodustas turvatoolitäht Säde! Igatahes nüüd on meil kodus väike valge kastekann, nagu valgetel inimestel kombeks; kaks potitaime korteriõhu kvaliteedi parandamiseks; üks rippuv potitaim (see, mis Kerdalgi kodus), paar taldrikut ja ausast materjalist, kivist, südamekujuline alus. Olime kõikide ostude üle ülirõõmsad, sest need sobivad meie koju justkui valatult.

Mingil hetkel ärkas Säde üles ja andis kõigile kuuldavalt märku, et kõht on jube tühi. Saigi kiiresti mähkusid vahetama mindud ning söögiga tegeletud. Peale söömingut ja meie limpsijoomingut tuli meelde, et peame lähimal ajal liikuma hakkama. See väike nüanss ununes vahepeal sootuks ära. Lisaks ununes mul punane fotikas vetsuruumi, sest enne mähkmevahetust oli see mul seal kandis käes (poes on erineva suunitlusega osakonnad, et paremini vajaminevat üles leida ja saada spetsialistidelt professonaalset nõu). Ja ei-tea-mitmendal korral oli meeles suure aparaadi akugi kaasa võtta, nii et lõpp hea, kõik hea! Lahkumine oli raske, sest Kopenhaagenis oldud aeg oli imetore, rääkimata Kerdast-Larsist-Sädest, kes oma vähest pereaega meiega jagasid – SUUR AITÄH! MANGE TAK!

Meie vaikselt veereva iseloomuga reis polnud aga kaugeltki läbi, Tallinn oli oma pooleteise päeva kaugusel. Esimeseks sammuks kodu poole oli võtta kurss E47 N (see on kiirtee Helsingør’i) peale. Sadamasse jõudsime ilma ühegi peatuseta. Praami väljumiseni tundus minevat veel mõni hetk. Ootamise ajal sai PäQ töö asju ajada, mina läksin veepiiri äärde, mis jäi autojärjekorrast oma 10 m kaugusele, jalgu sirutama. Ja oh üllatust – MILLINE – millimallikate meri! Me kumbki pole elu sees näinud tuhandeid, hiiglaslikke olendeid sedavõrd väikese ruumala peal! Ja see ala polnud sugugi väike – kõndisin oma 200 m edasi ja tagasi ning KOGU ala oli nendega ühtlaselt kaetud. Hinnanguliselt julgen väita, et 1 m² peale võis neid üle 200 olla. Kui harilikult haaran midagi erilist nähes kohe fotoka järele, siis seekord oli imestus niivõrd suur, et korralikku pilti, kas või nähtu tõendamiseks, ei jõudnudki teha. Hetkel, mil tulin pildi tegemise mõtte peale, oli käepärast vaid mobiil ja see jäädvustab pigem uduseid kaadreid. Aga ühe klõpsu jõudsin enne autosse tormamist teha, sest praamile sõidu aeg jõudis ootamatult kiiresti kätte. Pildi peal märkisin nooltega ühe tavapärasest suurema “isiku” ja parempoolse noolega ühe hiiglastest. Hiljem mõtlesime, et kui suur piirkond tegelikult oli millimallikaid täis ning mis seda põhjustada võis… kes teab.

08_mobiil_reis-116-millimallikad

08_eos_reis_i-539-praamil

08_eos_reis_i-536-praamil

Praamisõit kestis harjumatult lühikest aega, mäletavasti paarkümmend minutit. Kui siiani on Soome vahet käies kõik ajaliselt märgatavalt kauem aega võtnud, siis seekord ei jõudnud ootama hakatagi. Lõunat sõime tol päeval autos sõidu peal, olime eelnevalt hommikul karbid valmis pakkinud. Paar tundi peale sõitu tegime ühes kaubanduskeskuses pikema jalasirutuspeatuse, ICA toidupoes. Kõik ICA poed on siiamaani avaldanud suurt muljet, kuna siiani on nende täistaimne tootevalik olnud suurimkõigist minu külastatud maadest. Suurem kui Taanis ja Soomes ning kohe kindlasti suurem kui Tenerifel 🙂 Tol hetkel soovinuks, et autos oleks olnud nii külmik kui sügavkülmik! Tegime mõned sisseostud, peamiselt pidades silmas õhtusööki. Tol hetkel me veel ei teadnud, kas püüame leida koha telkimiseks või otsida mõni majutusasutus. Orientiiriks oli Jönköping, peale mida muutus ööbimise küsimus peamiseks mõtteallikaks.

08_mobiil_reis-118-ica08_mobiil_reis-122-ica

08_mobiil_reis-127-ica

08_mobiil_reis-129-ica
Osad neist jätsidest on Eestis ka müügil!

08_mobiil_reis-134-ica-oatley

Orientiirlinnast edasi õnnestus meil mööda E4 sõites näha võrratut järvevaadet, täpsemalt öeldes Vättern’i nimelist järve. Kiirtee äärde jäid maalilised taeva poole kõrguvad kivirahnud, mida püüdsin ka GoPro abil filmida.

Video on nähtav taas YouTube keskkonnas 🙂

Nagu terve reisi vältel, püüdsin seekordki kaardilugeja ülesandeid täita, lisaks otsida Google Mapsi abil mobiilist majutuskohta. Valik osutus ööbida majaseinte vahel, sest kohati sadas vihma ning esimese öö külmatunne oli liiga värskelt meeles. Samas oli telkimise hommikul mõnus ukselukk lahti tõmmata ja lasta päikesel varbaid soojendada. Peatusime ühes kohas, kuid seal olid kõik toad välja broneeritud. Egas midagi, sõitsime edasi, kuniks jõudsime Mjölby linnahotellini. See oli kõige soodsam valik. Mjölby Stadshotell asub sõna otseses mõttes raudtee ääres, kuid muidu tundus seal üllatavalt vaikne olema. Tuba üllatas väga positiivselt ja kuna kellaaeg oli üpris hiline, siis pea kõik variandid oleksid sobinud. Esimese asjana sõime õhtust. Ühe uudistootena (kui kasutada peenemat sõnavara 🙂 ) degusteerisime ülihead burgeripihvi, mis oli peamiselt seentest tehtud. See oli tõeliselt maitsev! Rootsi sattudes püüan seda kindlasti taas osta. Vastu ööd oli mõnus voodis kerra tõmmata ja raamatut sirvida ning öösel tuli üle ootuste hea uni. Hea uni, vaatamata sellele, et rongi möödumisel toa seinad ja voodi värisesid 😛

08_Canon_reis_I (113) Mjölby.jpg

08_Canon_reis_I (107) ICA.jpg

Hommikusöögiruumis oli peale meie vaid üks vanapaar. Nii sealse ruumi kui fuajee stiil meenutas segu vesternist ja millestki, millele ei oska nime anda. Leidsime ühest nurgast vahva baaripuki, kus peal oli lõbus poseerida.

08_mobiil_reis-138-mjolby
Mjölby rongijaam Rootsis

08_mobiil_reis-145-mjolby

08_mobiil_reis-140-mjolby

dsc_0423-mjolby
4 jalga

Enne uut kodinate kokku pakkimist ja teele asumist otsustasime õues väikese jalutuskäigu teha. Kuna rongijaam asus kohe üle tee, siis veetsimegi natuke aega perroonil. Päris põnev oli – uudistasime ronge ja inimesi, väiksemaid detaile nagu tuvipeletajad, suurte raudpoltidega rongitõkesteid. See aeg kulus meile mõlemale marjaks ära.

Edasine teekond viis meid põhimõtteliselt otsejoones Rootsi pealinna. Kuna jõudsime sinna paar tundi enne laeva pardale minekut, saime natuke pargis jalutada. Mina pidin korraks ikkagi ICA-st läbi hüppama, kuna vaimustus sealsest toidusortimendist ei andnud rahu 🙂 See oli tõenäoliselt minu kiireim tundmatus toidupoes käimine! Mõtlesin kiirkäigul ka meie õhtusöögi peale, mis oli plaanis laevakajutis süüa. Soetasin paar burgerivarianti, mingit nodi veel ja tumeda šokolaadi. See “okulaad” osutus siiani parimaks, mida seni mekkinud olen… Lihtsalt uskumatu. Nii tekstuuri kui maitseomaduste poolest naelapea pihta. Uurisin, et see on Itaalias toodetud, nagu nii mõnigi viimasel ajal avastatud imehea toode. Nii et järgmine reisisihtkoht on teada?!?

08_Mobiil_reis (150) ICA.jpg
Vorstid, viinerid, grillvorstid, falafelid, kotletid, lihapallid… valik oli suur

08_mobiil_reis-153-ica

08_mobiil_i-92-sokolaad
Parim tume šoks, mis siiani mekkinud olen – acai marja lisanditega

Pargis toimusid parasjagu kriketimängu võistlused. PäQ vaatas mängu pikemalt, mul sellist kannatust tol hetkel polnud, seega läksin uudistama kauguses siravaid suuri värvilisi “õhupalle”. Õigemini olid nende läbipaistvate pallide sees inimesed, kes püüdsid arvatavasti (minule teadmatute) reeglite järgi võistkonna mängu mängida, kuid aru ma sellest ei saanud. Püüdsin mõista, milles nende mäng seisneb, kuid pidevalt seisid kõik paigal. Pilkupüüdvalt ja huvitekitavalt mõjus kogu vaatepilt ikkagi.

08_eos_reis_i-594-stockholmi-park

08_eos_reis_i-607-stockholmi-park

08_eos_reis_i-598-stockholmi-park

08_eos_reis_i-600-stockholmi-park

08_eos_reis_i-605-stockholmi-park

Meie reis hakkas ühele poole saama, aeg oli võtta kurss sadama poole. Natuke kurb oli, sest nüüdseks oli teatud mõttes meil omavahel välja kujunenud parem arusaamine, mida tähendab olla autoreisil koos kaaslasega. Samas oli tore mõte taas koju jõudmisest, uue hooga alustamisest. Ja esimese Tallinna päeva õhtuks olime palutud Priidu ja Maarja lapsi hoidma-mängima-tudule panema – nii et oli, mida oodata 🙂

Meie viimast amatöörlikku videot reisist saad näha, vajutades siia peale.

Egas midagi… järgmise korrani!

♥   ♥   ♥

Jaga postitustEmail this to someoneShare on FacebookTweet about this on TwitterPrint this pageShare on Google+Pin on PinterestShare on Yummly


Mida arvad sellest retseptist :)