Tenerife reis
Jaanuaris käisime PäQga esimesel kaua oodatud puhkusreisil. Kuidas osutus sihtkoha valikuks just Tenerife saar, seda enam ei mäletagi. Reis ise leidis aset 10 kuud tagasi, planeerimine eelmise aasta novembris, ehk siis vaevalt 2 kuud enne reisi algust. Kuna pilte sai klõpsitud palju, siis otsustasin nendest ühe video kokku panna, mille lingi leiab käesoleva postituse lõpus. Filmimaterjali läbi tuhlatest avastasin enda üllatuseks, et kõik on veel värskelt meeles! Sellele vaatamata, ei kirjuta ma siia palju sõnu – vihjeks nii palju, et Eestis tuiskas enne lennukile minnes lund ja praksusid, pehmelt öeldes, miinuskraadid – ning lennujaamast väljudes saime, leigelt väljendades, leitsakuga üle valatud 🙂
Valisime reisi Aurinko reisibüroo kaudu, millega kaasnes emakeelse reisigiidi ja tranfeeri olemasolu. Meie jaoks oli see parim variant, sest soovisime näha võimalikult palju saart, ja omapäi avastamine poleks niivõrd edukas olnud. Jäime teenusega ülirahule, kui vaid pisike pisiasi välja arvata – mõnel pikemal bussisõidul võiksid giidid mõne minuti ka ilma rääkimata mööda saata; usun, et reisijad kiidaksid selle heaks!
Tenerifele jõudmiseks tuli meil esmalt läbi teha 6-tunnine lennusõit. Selleks puhuks sai varutud ristsõnu, minule heegelniit ja -nõel ning PäQ installis mõned mobiilimängud. Kui tekib küsimus, et kuidas ma lennukile heegelnõelaga sattusin, siis võid seda minu käest millalgi küsida – hetkel ütlen seda, et mängus oli PäQ kavalus! Vastasel juhul oleksime lennujaamas selle ära viskama pidanud. Lõppude lõppeks ma lennukis ikkagi ei julgenud käsitööd välja võtta, tegin seda hoopis igal õhtul hotellitoas. Peale reisi valmis teekonnal alustatust oranž mobiiliümbris 😉 Õnneks möödus meie jaoks arvestatav lennuaeg nagu linnulennul ja enne kui arugi saime, plaksutasime eduka lennu maandumise tähistamiseks.
Esimene päev saarel möödus rahulikult, aeglases tempos. PäQ käis infotunnil ühes linna teises hotellis ning ülejäänud päeva veetsime hotelli ning vististi selle lähiümbrust uudistates. Laguna Park II sai meil teadlikult valitud, omasuguste seas üks odavamaid, sest meil puudusid igasugused ootused ja parema meelega kulutaksime ekskursioonide peale. Toaga meil vedas asukoha mõistes ikka väga, sest meie “korter” asus kõige kõrgemal tasandil, tänu millele ei vaadanud keegi aknast sisse. Selle päeva õhtul helistasin veel sünnipäevalapsele Kerdale 😉 Ühtlasti avaldasime talle oma asukoha, mida olime nii Jõulude kui ka Aastavahetuse aegu teadlikult üllatuseks hoidnud.
Teine päev algas seevastu varakult, sest meid ootas organiseeritud transfeer Loro parki. Loro Parque asub saare põhjaosas, linnas Puerto de la Cruz. Eesti mõistes on tegemist loomaaiaga, kus leidub põhjamaalaste jaoks vaid eksootilisi loomi. Lisaks leidsid aset erinevad etendused papagoide, delfiinide, merilõvide ja mõõkvaaladega. Ekskursioon oli iseenesest meeldejääv, kuid järgmine kord eelistaksin loomaetenduste asemel näiteks Masca matka. Kuna ma “puudutasin nina kaks korda”, siis peaksin sinna piraatide külla oma elu jooksul veel kahel korral sattuma, mis tähendabki võimalust käia see mägimatk läbi! 😀
Kolmas päev kulges saareekskursiooni tähe all koos Masca küla ja Teidega. Mainitud külal on hüüdnimi piraatide küla. Vastav nimi omistati 650 m kõrgusel mägedes asuvale linnale seetõttu, et lähimast linnast pääseb sinna mööda 5 km serpentiinteed, teisest suunast lähenemisel seevastu mituteist kilomeetrit mööda neidsamu kitsaid ja kurvilisi mägiteid. Väidetavalt varjusidki siia kunagi piraadid, sest küla on maismaad mööda raskesti ligipääsetav. Legendi järgi olla siin käinud isegi mere hirm Barbarossa ehk Punahabe. Rääkides aga meie kogemusest, siis sõit Mascani oli ekstreemsuste ekstreemsus! Olime täismõõdus bussiga neil kurvilistel serpentiinteedel. Vahel, täpsemalt öeldes – päris tihti, oli päääris hirmus, sest buss ei keeranud kruvides välja. Vaja oli tagurdada kuristiku poole. Lisandusid kõik teised, suuremad või väiksemad, sõidukid. Miskipärast ei mäleta ühtegi teist nii suurt bussi, ning kohe kindlasti ei soovi sama teekonda samas sõidukis enam läbida! Masca küla ise oli võrratu, selle rustikaalsus ja ehedus, originaalsus ja isoleeritus puudutasid sügavalt.
Peale Masca külastamist suundusime väikelinna Icod de los Vinos, kus peaaegu kõik peale meie degusteerisid kohalikus veinipoes veine. Mina sobitasin samal ajal sõprust ühe papagoiga 🙂 Lisaks käisime vaatamas kuulsat draakonipuud ja PäQ, sõna otseses mõttes, puhkas loorberipuul. Peale korraldatud lõunasööki ja seal aias olevate avokaado-, laimi- ja sidrunipuude imetlemist võtsime seltskonnaga suuna Hispaania kõige kõrgema mäe poole. El Teide asub Teide Rahvuspargis ja on 3718 m kõrge. Paraku polnud aega mööda köisraudteed vulkaani tippu minemiseks, kuid mine tea, ehk viivad ka sinna kunagi minu jalad, just nagu Masca külakesse! Hispaania katusena tuntud mägi oli midagi erilist – maastiku mõttes polnud pigem midagi grandioosset, kuid tunne oli küll selline. Kui kunagi õnnestuks samasse kohta uuesti minna, ilma suurema grupita, siis võtaks aega ja käiks mööda teeradu, kuulaks sealset maapinda. Kõlab imelikult, kuid igas kohas on võimalik tunnetada isemoodi helisid… Toona oli ajalimiit peal ning range hoiatus, et mitte mingil juhul ei astuks teeradadest välja, sest erariietes pargivahid võivad iga hetk välja ilmuda ja trahvi teha.
Esimest korda sai Costa Adeje linnaga lähemalt tutvutud reisi neljandal päeval. Püüdsime tasapisi uurida suveniiride ja postkaartide maastikku. Lisaks käisime Supermercado’de toiduvalikuga tutvumas, sest päeva jooksul tuli meil süüa nii-öelda jooksvalt, vastavalt olemasolevale. Enamus toodetel puudus inglisekeelne lisateave, seega sai jooksvalt hispaania keelega tutvust tehtud (minul kui keelte-huvilisel, oli põnev) 🙂 Lihtsalt kõrvalmärkena, et kuidagi iseenesest lõi minus (vana) tumeda šokolaadi pisik välja, mistõttu soetasin päris mitu Hispaanias toodetud šoksi. Osad neist olid ikka ülimaitsvad! Mainimist väärivad kohe kindlasti kohalikud puuviljad nagu banaanid, mandariinid, apelsinid, melon, arbuus… Isegi greip oli niivõrd maitsev, et lihtsalt pole sõnu! Uudsena mekkis aga õhtusöögibuffeel maitstud soe “hispaania kartul”. Täpselt ei oskagi kirjeldada, kuidas see tehtud oli, kuid kartulid olid ise pisikesed, koos koorega, mida kattis just paras soolakiht. Need suisa sulasid suus! Igal järgneval õhtusöögil lootsime seda taas valikus näha, aga see rõõm jäi mõneks teiseks korraks.
Viiendal päeval oli meil plaanis meie “kodulinnas” Costa Adeje’s asuva Siam Pargi külastus. Selgus, et 2014. aastal osutus Siam Park külastajate poolt maailma parimaks veepargiks valituks. Veepark kuulub Loro Pargiga samadele omanikele, isa ja poeg Kiesslingidele. Läbivaks temaatikaks on Taimaa ja sellega seonduv, just nagu minu mäletamist mööda Loro Pargis. PäQ ja mina ootasime pargist erinevaid emotsioone, kuid jäime mõlemad ülimalt rahule! Mina pole suur ekstreemsete atraktsioonide armastaja, aga leidsin samuti mõned endale sobivad. Pealegi, rõõm teise elevusest ja rõõmustamisest pakub iseenesest sellist tunnet, nagu oleksingi atraktsioonidel käinud. PäQ tipphetkeks oli “veetoru” Tower of Power, millest allasõidu jäädvustasin YouTube keskkonnas olevasse Tenerife videosse. Minule läks kõige enam peale päikesetoolide piirkond 🙂
Viimasel saarel veedetud päeval soovisime käia jalgupidi ookeanis. Mission accomplished! Rahvast oli nii linna peal kui randades murdu, seega otsisime endi jaoks meelepärasema rannaala. Selleks osutus musta tulikuuma liivaga piirkond, kus veedetud hetked olid reisi ühed meeldejäävaimad. Mälestuseks uhus ookean meile isegi mõned kivid. Tol päeval kirjutasime ja saatsime kõikidele kodustele postkaardid. Vahva oli istuda tänavapingil, süüa jäätist, jälgida ümbritsevat melu ning mõelda konkreetsete lähedaste peale, soovida neile head. Meie õnneks jõudsid kõik kaardid, hoolimata ligi kuuajalisest kohale toimetamise ajast, kohale.
Costa Adeje’lt lahkumise päeva hommiku veetsime uimerdades hotellis. Check out toimus tavapäraselt keskpäeval, kuid meie transfeer lennujaama oli ette nähtud kolme tunni pärast. Õues domineeris vilus mõõdetuna 28 soojakraadi, seega ei soovinud kõike aega mööda järske tänavaid “turnida”. PäQ jäi hotelli fuajeesse töö asju ajama, aga mina läksin mingi aja pärast viimast korda jalutama. Võtsin suuna mäest üles, kus polnud veel käia jäudnud. Vaade kõrgeimast kohast oli – niiiii ilus! Video lõpus on näha väike jupp kogetust 😉 Ahjaa, kes plaanib Tenerifel töö tarbeks või muidu rohkem internetti kasutada, siis seda praktiliselt ei eksisteeri! Kas pole tore?! Interneti mitte eksisteerimine suisa sunnib puhkama ka kõige vilunumad tööhoolikud 😛
Ja lõpuks, kokkuvõtet meie reisi kõikidest osadest saad näha, kui vajutad siia (avanema peaks YouTube keskkonda üles pandud video) 🙂
Adiós mis Amigos!
♥
